Kuidas tuli mõte?
Kas projekti taotlus oli keeruline?
Lühike tegevuse kirjeldus.
Kuidas jäid rahule, kas saavutasid soovitud eesmärgi?
Mida õppisid, mida teeksid teisiti?
Plussid, miinused?

Idee tuli filmist “Päevad, mis ajasid segadusse”. Nii mulle kui ka mu paarile sõbrale meeldis see film väga, sellest tekkis ka mul idee, et võiks midagi sarnast teha. Kui alustasin tegevust filmiringiga, siis teadsin kohe, et lõpuprojektiks tuleks teha film, et õpitut saaks praktiseerida. Seega 2019. aasta kevadel tõime kõik ringis osalejad välja oma idee, et millist filmi teha ja just see filmi mõte läks kõige paremini kõigile peale.
Projekti taotlus ise ei olnud väga keeruline, kuid kuna see oli mõeldud noortele, siis oleks see võinud olla natukene veel lihtsamas vormis. Võib-olla oleks kergem olnud, kui oleks olnud rohkem täpsustavaid küsimusi, mitte kolm suurt lahtrit. Projekti “paberimajandusliku” poole pealt ei meeldinud mulle rahastamise süsteem. See oli keeruline. Kahjuks ei oska ma ka paremat süsteemi välja mõelda.
Meie tegevus algas stsenaariumi kirjutamisega, mida tegime enamasti mitmekesi koos Kuusalu noortekeskuses. Edasi järgnes ülesannete jagamine, näitlejate, rekvisiitide, filmi kohtade otsimine. Edasi järgnes kogu suve ja ka septembri väldanud filmimine. Kui kõik võtted olid purgis, siis algas kogu sügise kestev monteerimine ning pärast jõule toimus filmi esilinastus.
Kahjuks ei saa ma öelda, et ma jäin tulemusega rahule, kuid saan kindlalt öelda, et see oli mu üks ägedamaid suvesid, nii palju hetki sõpradega koos ja palju seda sai filmi lindile salvestatud, siiamaani on veel hea vaadata neid kaadreid ja meenutada neid hetki. Rahule ei jäänud ennekõike meie tehnilise viperuse tõttu, võib öelda, et kogu heli lendas vastu taevast ja heli on filmi puhul tähtsuselt ligi 60% minu jaoks. Teiseks kurvastas see, et “kaameratagune” meeskonnatöö ei olnud kõige parem. Olid jagatud rollid, kes mida teeb, aga lõpuks langes väga palju ülesandeid minu peale… ma ei saa kõiki maha teha, neist oli palju kasu ka, aga mõnest oleks ikka rohkemat oodanud. Positiivse üllatuse tegid mulle näitlejad, kes mängisid enda rolle super hästi, eriti pearollides olnud näitlejad.
Õppisin organiseerimist ja olulisi nüansse, mida teha teinekord teisiti, kui filmi teeme. Teisiti teeksin kindlasti seda, et ma määraks kindla aja, millal filmi teeme ja kes neil nädalatel ei saa tulla, neid kahjuks filmi ei võta. Kindlasti hakkaksin monteerima kohe pärast esimest võttepäeva, et kui tekib vigu, siis saab uuesti filmida. Samuti tahan ma enda selja taha kindlat meeskonda, kes püsib oma rollides ja laseb sellega mul keskenduda oma rollile. Ja nagu enne mainitud, siis kindlasti võiks olla rahastamise süsteem teistsugune. Eks need plussid ja miinused tulid enam-vähem välja, aga juurde võin veel lisada, et miinustest oli see, et me läksime väga mitmekordselt üle oma ajakavast. Plussidest oli see, et meile tuldi hästi palju vastu: laenati autosid ja rekvisiite, lubati kõikjale filmima, kuhu soovisime, aidati ideedega, meil oli noortekeskuse poolt ruum kus olla, me saime noortekeskuse poolt filmimise varustuse ehk siis ei pidanud eraldi raha filmi varustuse laenutamise peale panema ja muidugi need emotsioonid sellest suvest, kui oli võttepäevad, meil sai meeletult nalja, mida võib ka “bloopersitest” näha.

Projektijuht
Mattias Idavain